Mine sisu juurde

Albert Kivikas

Allikas: Vikipeedia
Albert Kivikas
Albert Kivikas 1930. aastatel
Sündinud 18. jaanuar 1898
Suure-Jaani
Surnud 19. mai 1978 (80-aastaselt)
Lund, Skåne lään, Rootsi
Pseudonüüm A. Pedajas, Mart Karus
Rahvus eestlane
Kodakondsus Eesti
Haridus
Elukutse kirjanik, ajakirjanik, dramaturg
Tuntud teoseid "Nimed marmortahvlil"
Lapsed Tiit, Peep, Tõive, Uldenagu ja Ihameel

Albert Kivikas (18. jaanuar 1898 Suure-Jaani – 19. mai 1978 Lund) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes on tänapäeval tuntud eelkõige Vabadussõja-teemalise romaani "Nimed marmortahvlil" autorina.

Nooruses avaldas Kivikas oma teoseid ka pseudonüümide A. Pedajas ja Mart Karus all.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorus

[muuda | muuda lähteteksti]

Albert Kivikas sündis Viljandimaal Suure-Jaani alevikus (Suure-Jaani koguduse sünnimeetrikas on tema sünnikohaks märgitud "Taevere, Valula" – praegune Suure-Jaani – ja sulgudes "Vastemõisa [vald], Härma talu") kangur Anu Kivika pojana. Perekond kolis sageli – vahepeal elati Olustvere mõisas, kus ema töötas krahv Ferseni juures, seejärel Särru moonamajas, Kildu külas kohaliku sepa ja Vaalamäe külas sugulaste juures.

Kivika koolitee sai alguse 1907. aasta sügisel Reegoldi vallakoolis, kus õppeaeg kestis kaks aastat. Sealt suundus ta 1909 Vastemõisa kaheklassilisse ministeeriumikooli, mis asus tema toonases elukohas Kildu külas. Kui Albert 1913 ministeeriumikooli lõpetas, kolisid nad emaga Viljandi eeslinna Kantrekülasse teise sugulase juurde.

1914 üritas Kivikas pääseda Viljandi linnakooli, kuid teise klassi eksamitele ei lastud teda piirvanuse ületamise tõttu ja kolmanda klassi jaoks ei olnud tema teadmised piisavad. Nii astus ta hoopis Andres Kamseni kaubanduskooli, mis oli äsja Valgast Viljandisse ümber asunud. Koolis osales ta ajakirja Lõõmav Tõlvik toimetamisel.

Aastal 1916 kuulus Albert Kivikas vanuse tõttu mobiliseerimisele, mis oleks tähendanud sattumist Esimese maailmasõja keerisesse. Riiklikud koolid võisid oma õpilastele taotleda ajapikendust sõjaväeteenistusse astumisel ja seetõttu lahkus ta Kamseni erakoolist ning sooritas edukalt sisseastumiseksamid Tartu kommertskoolis. Selles koolis töötasid ka mitmed silmapaistvad eesti haridustegelased. Kivikas õppis seal eesti ja prantsuse keelt Johannes Aaviku käe all, koolidirektoriks oli aga tulevane haridusminister Harald Laksberg.

Vabadussõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Tartu langemist Punaarmee kätte Eesti Vabadussõjas lahkus Albert Kivikas 22. detsembril 1918 linnast ja suundus tagasi koju Viljandisse. Kohale jõudes liitus ta samuti Viljandisse ümber asunud Tartu vabatahtliku koolipoiste pataljoniga, mille ülemaks oli tulevane riigimees Kaarel Eenpalu (siis veel Karl August Einbund). Rindele jõudis ta mainitud pataljoniga Võrtsjärve põhjatipu lähistel Jõesuus. Sõjatee viis teda veel Sangla ja Rannu mõisa. Viimase lähistel toimus ka pataljoni esimene lahing. Hiljem osales Kivikas veel Valguta ja Pikasilla juures toimunud kokkupõrgetes punaväelastega.

31. jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingusse jäi koolipoiste pataljon aga hiljaks. Nad läbisid veel oma teel Valga ja Sangaste ning saadeti siis tagasi Tartusse pooleli jäänud õppetööd jätkama. Kivikas lõpetas Tartu kommertskooli 1919. aasta kevadel, kuid ei saanud samal aastal ülikooli astuda, vaid pidi jääma tööle õpilaspataljoni staapi kuni selle lõpliku likvideerimiseni 1920. aastal.

Ülikooliaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Sügisel 1920 alustas Albert Kivikas õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, keskendudes kirjandusele, psühholoogiale, filosoofiale, Põhjamaade ja üldajaloole. Ta õppis teiste seas psühholoog Konstantin Ramuli ja kirjandusteadlase Gustav Suitsu juures.

Kirjanduse seminaritöö raames uuris Kivikas vene mõju Henrik Visnapuu loomingus, kusjuures oponendiks oli luuletaja ise. 1921. aastal toimunud seminaril õnnestus Kivikal edukalt tõendada Igor Severjanini mõjutusi Visnapuu loomingule.

Ülikooliaastatel kuulus Albert Kivikas üliõpilasseltsi Veljesto.

1922. aastal jättis ta õpingud Tartu Ülikoolis lõpetamata ja siirdus ajakirjandustööle Saksamaale Berliini.

Ajakirjanduslik tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kirjastuse ja ajakirja Odamees asutaja Carl Sarap viis oma ajakirja väljaandmise majanduslikel põhjustel 1922. aastal üle Berliini, kutsus ta ajakirja toimetama Albert Kivika. Kauaks Kivikas sellele ametikohale ei jäänud, sest juba augustis 1923 oli ta kodumaal tagasi.

Tagasipöördumise järel elas ta taas Tartus ja keskendus esialgu ainult loomingule. Hiljem hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele, töötades muuseas ka kohtureporterina. Põhitegevuseks jäi 1920. aastatel siiski novellide ja romaanide kirjutamine, periood 1923–1927 oli tema elus üks viljakamaid.

Edukas loominguline tegevus võimaldas Kivikal kolida Tallinna, kus ta omandas maja Vaarika tänaval. Algul töötas ta ajalehe Vaba Maa kirjanduskriitikuna, seejärel aastatel 1931–1934 Päevalehe toimetuses. 1935–1938 juhatas Kivikas ajalehe Uus Eesti kultuuriosakonda. Tallinna Kirjanike Ühingu abiesimees[1].

Muude ametite kõrvalt töötas ta dramaturgina Eesti Draamateatris (1935–1938) ja teatris Estonia (1938–1940).

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimetas Albert Kivikas ajalehte Eesti Sõna ja oli Eesti Kirjanikkude Liidu esimees.

Paguluses

[muuda | muuda lähteteksti]
Albert Kivika haud Metsakalmistul

Albert Kivikas lahkus koos perekonnaga Eestist aprillis 1944. Kuni sügiseni elasid nad Soomes Helsingis, sealt suundusid Rootsi. Esimesed nädalad Rootsis veetis kirjanik Gimo laagris.

Järgnes periood, mil tuli teha rasket füüsilist tööd. Algul töötas ta Älmebodas Smålandis tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel Rydali puuvillariide tehases. Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani 1949, mil ta kolis Lundi. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles 1967. aastal.

Albert Kivikas suri 19. mail 1978 80-aastaselt Lundis. Tema põrm maeti Tallinna Metsakalmistule 6. oktoobril 1990.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed katsetused

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanduslikke katsetusi alustas Albert Kivikas luuletuste kirjutamisega, mida ta avaldas Andres Kamseni kaubanduskooli ajakirjas Lõõmav Tungal. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 30. märtsil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivika esimene proosakatsetus – veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedaja nime all.

Tartu kommertskooli päevil tegi Kivikas kaastööd kooli ajakirjale Muusa. Aastal 1918 avaldas ajaleht Postimees tema esimese novelli "Lembit", mille Kivikas oli kirjutanud 1917. aastal ja mille teemaks oli eestlaste eestlaste muistne vabadusvõitlus. Ajalehetoimetajana töötanud Friedebert Tuglas soovis näha ka noormehe muid jutustusi ning soovitas tal need ajalehes avaldamise asemel koondada eraldi kogumikku.

Tema esimene lühijuttude kogu "Sookaelad" anti trükki sügisel 1918, kuid osa sellest hävis sõjas ja autor pidi puuduva osa uuesti kirjutama. Nii ilmus see teos alles suvel 1919 pseudonüümi Mart Karus all. Peamiselt sisaldab see külarealismi stiilis kirjutatud jutustusi ja novelle. Nii kaasaegsete kui ka hilisemate hinnangute kohaselt on tegu Kivika noorusaja parima kirjandusliku saavutusega.

Futuristlikud teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi esimesel veerandil hakkas ka Eesti kirjanduses levima futurism, mis siin piirkonnas oli eelkõige mõjutatud vene futuristlike kirjanike loomingust. Albert Kivikas hakkas seda suunda viljelema noore luuletaja Erni Hiire õhutusel. Nende koostöös ilmus kevadel 1919 kirjastuse Odamees väljaandel kaheksaleheküljeline kogumik "Ohverdet konn". Kivikalt oli koondteoses kolm üheleheküljelist proosapala – "Kantselei", "Sinfoonia" ja "Rattasõit".

Veel samal kevadel üllitas Kivikas ka ainult oma juttudest koosneva futuristliku 22-leheküljelise kogumiku "Lendavad sead", mis oli trükitud kasutamata jäänud pudelietikettide trükipoognatele. Paljud lühijutud selles kogumikus ülistasid tehnika saavutusi (näiteks "Vaksalis", "Elekter", "Kinos"), teiste puhul oli tegu traditsiooniliste kunstimuistenditega ("Laulvad kalad", "Piimluik", nimijutt "Lendavad sead"). Teos leidis laia vastukaja, seda kritiseeriti teravalt ja see oli veel kaua karikaturistide pilkeobjektiks. Sõnaühend "lendavad sead" kinnistus niivõrd, et veel 1922. aastal kasutas haridusminister Heinrich Bauer seda oma sõnavõtus kirjanduse riikliku toetamise teemal, kaheldes, kas Eestis ongi õigeid kirjanikke või on kõigi puhul tegu "lendavate sigadega".

Kivikas jätkas aga futuristlike lühijuttude kirjutamist Friedebert Tuglase ajakirjale Ilo, jõudes aastal 1920 juba järgmise 26-leheküljelise kogumiku "Mina" avaldamiseni. Ka see oli kujundatud futuristlikult, kasutades viit eri suurusega kirja. Samal aastal pidi kirjastuse Arlekiin väljaandel ilmuma veel tema raamat "Hunnid Aasias", kuid see jäigi välja andmata.

Kivika üheks märkimisväärsemaks futuristlikuks palaks peetakse 1920. aastal ilmunud 16-leheküljelist manifesti "Maha lüüriline šokolaad!", kus ta tegi maha kõiki oma ajastu tuntumaid kirjanikke. Viimased futuristlikud palad ilmusid Kivikalt 1921. aastal kirjandusajakirjades Murrang ja Tarapita, seejärel pöördus ta tagasi traditsioonilisemate suundade juurde. Futurismi mõjutusi ilmneb siiski veel mõningates tema hilisemates teostes, näiteks romaanis "Ristimine tulega" (1922).

Vabadussõja temaatika

[muuda | muuda lähteteksti]

Albert Kivikas on eesti kirjandusloos kindlustanud endale koha 1936. aastal ilmunud teosega "Nimed marmortahvlil", kuid Eesti Vabadussõda puudutav temaatika ilmus tema loomingusse juba oluliselt varem.

Esimene sõjateemaline lühijutt "Malmsireenid" ilmus 1919. aastal futuristlikus kogumikus "Lendavad sead". 1920. aastal järgnesid ajakirjas Ilo ilmunud lühijutud "Fasaanid" ja "Lätlane", neist viimane esitas autori muljeid Valguta lahingust. Samal aastal ilmunud kogumik "Verimust" oli tema esimene täielikult sõjatemaatikale pühendatud jutukogu. Seal sisaldus proloog (juba varem ilmunud "Malmsireenid"), kuus lühikest sõjanovelli ja epiloog.

1921. aastal ilmunud 20-leheküljelises sõjanovellis "Süütu" analüüsis ta Eesti kaitseväe leitnant Riimani hingeelu, kes Punaarmeele infosulu tekitamiseks laseb hukata viimaseid teabega varustanud kerjuspoisi. Novell ilmus ajakirjas Murrang.

1922. aastal ilmus kaheksas osas ajakirja Odamees veergudel Kivika esimene täispikk sõjaromaan "Ristimine tulega", mis eraldi raamatuna anti välja 1923 Berliinis. Sõjasündmusi käsitletakse minategelase vaatevinklist. Kriitikud on heitnud teosele ette liigset memuaarlikkust ja psühhologiseerimist, tunnetatavad on futurismi järelmõjud. Vaatamata võimalikele puudustele on tegu esimese Vabadussõja-ainelise romaaniga ja esimese massipsühholoogia käsitlusega eesti kirjanduses.

1927. aastal ilmunud novellikogumik "Punane ja valge" sisaldas seitset novelli, millest kuus käsitles otseselt sõjatemaatikat. Novellide seas oli ka kuus aastat varem kirjutatud "Süütu", mis veel samal aastal anti välja ka eraldi raamatuna.

1935. aastal hakkas ajalehe Uus Eesti veergudel ilmuma Kivika uus romaan, mis põhines tema isiklikel läbielamistel Eesti Vabadussõjas. Romaani täiendatud ja parandatud versioon ilmus 1936. aastal 539-leheküljelisena Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaandel ja kandis pealkirja "Nimed marmortahvlil". Selle teose eest sai Kivikas 1937. aastal riikliku kirjanduspreemia. Kaks aastat hiljem jõudis teos August Annisti poolt kohandatuna ja Ants Lauteri lavastuses teatri Estonia lavale. 2002. aastal lavastas Elmo Nüganen sama romaani alusel filmi.

1939. aastal kirjutas Kivikas koostöös August Annistiga veel ühe sõjateemalise näidendi, mis kandis pealkirja "Landesvääri veri" ja käsitles kadakasaksluse probleeme Eesti Vabadussõja päevil. Päev enne 10. aprillil 1940 toimuma pidanud esietendust otsustas valitsus siiski näidendi etendamise keelustada, sest kardeti pahandada Saksamaad.

Uusrealistlik looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Valdava osa Albert Kivika loomingust moodustavad uusrealismi vaimus kirjutatud teosed. Olles üle elanud lühiajalise futurismivaimustuse, pöördub Kivikas tagasi talle juba sõjaeelsest perioodist tuttava külatemaatika juurde.

Aastal 1921 ilmunud romaan "Jüripäev" käsitleb elu sõjaaegses ja sõjajärgses külaühiskonnas, vaadeldes kahe eri sotsiaalsel tasandil paikneva perekonna suhteid ja elukäiku. Kivikas naaseb siin 20. sajandi alguse realistide meelisteema juurde, kuid loobub ühiskonna kritiseerimisest ja püüab toimuvat objektiivselt kirjeldada. Uue lähenemisviisi tõttu on Kivikat sageli tituleeritud Eesti uusrealismi loojaks. Lähemalt on Kivika rolli kohaliku uusrealismi mõjutamisel käsitlenud kirjandusteadlane Oskar Kruus.[2]

Aastal 1924 ilmus Kivika sulest järgmine asunike elu kujutav romaan "Jaanipäev". Enne iseseisva väljaandena ilmumist avaldati see ajalehe Postimees veergudel. Tegevus toimub analoogselt "Jüripäevaga" Mulgimaal ja taas vaadeldakse paralleelselt suurtalu perekonna ja asunike käekäiku. Veel samal aastal kirjutas Kivikas romaanile ka järje. See ilmus pealkirja "Mihklipäev" all.

Uute asunikuromaanide kirjutamine jäi seejärel pooleli (kavas oli teos "Kirmastu sepad"), sest autor soovis kiiruga valmis kirjutatud "Jüripäeva", "Jaanipäeva" ja "Mihklipäeva" vormida korralikuks triloogiaks. "Jüripäeva" parandatud ja laiendatud versioon ilmus 1925 ning kandis pealkirja "Murrang". Paraku tüdines Kivikas peatselt ka oma vanade teoste ümbertöötamisest ja korrastatud triloogia jäi ilmumata.

Aastal 1926 andis kirjastus Loodus välja Albert Kivika 26-leheküljelise lühijutukogu "Miniatüürid". Enamiku nende lühipalade puhul oli tegu samal aastal ajakirjas Looming ilmunud rahvalike juttude uustrükiga.

Elu sõjaaegses külaühiskonnas käsitles Kivikas ka 1927 avaldatud novellikogus "Punane ja valge".

Pärast pikemat pausi ilmus 1931 Kivikalt uus romaan "Vekslivõltsija". Kuigi stiililt realistlik, ei tegelenud see enam külaolustiku kirjeldamisega. Romaani peategelaseks on vekslite võltsimise teele sattunud kirjanik Johannes Lodjapuu, kes jutustab pihtimuse vormis oma elust.

Keskendunud 1930. aastate keskel Vabadussõja temaatikale, pöördus Kivikas külaelu juurde tagasi jõuludeks 1943 ilmunud romaaniga "Karuskose". Romaani ülesehitus sarnaneb tema varasemate külarealistlike teoste omaga, jälgides suurtalu allakäiku ja asunikutalu õitsengut. "Karuskose" jäi Kivika viimaseks Eestis kirjutatud ja avaldatud teoseks.

Pagulaskirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Paguluses jätkas Albert Kivikas peamiselt uute osade kirjutamist oma kuulsust toonud romaanile "Nimed marmortahvlil". 1947. aastal ilmus Rootsis selle romaani uus trükk ja juba 1948. aastal avaldas autor teose teise osa. 1951 järgnes veel kolmas ja 1954 neljas osa. Kaudselt on romaanisarjaga seotuks peetud ka 1963. aastal ilmunud teost "Kodukäija", sest selle peategelases Ahasveeruses on äratuntav "Nimed marmortahvlil" kangelane Henn Ahas.

Aastal 1950 ilmus Kivikalt 100-leheküljeline poeem "See on see maa". Tegemist on Kivika monumentaalseima luuleteosega, sest eelkõige prosaistina tuntud kirjanik oli varem kirjutanud vaid üksikuid luuletusi. Poeem on olemuselt patriootlik, pühendatud Viljandimaale ja selle ajaloolistele kangelastele.

Aastal 1957 ilmus Kivikalt veel ka lühijuttude kogumik "Tulililled".

Artiklid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlked

[muuda | muuda lähteteksti]

Albert Kivikas tegeles ka väliskirjanduse tõlkimisega peamiselt vene, vähesel määral ka saksa keelest; raamatuna on ilmunud:

  • Nikolai Kulbin, "Kubism". Kirjastus Arlekiin, Tartu 1920, 20 lk
  • Nikolai Jevreinov, "Lõbus surm: arlekinaad". Arlekiin, Tartu 1920, 50 lk
  • Vladimir Krõmov, "Samuraide maalt. Reisumärkmeid Jaapanist". Sari Looduse universaal-biblioteek (LUB), nr 19. Kirjastus Loodus, Tartu 1928, 63 lk
  • Vladimir Krõmov, "Oopiumi maalt. Reisumärkmeid Hiinast ja Havaiist". LUB nr 25, Tartu 1928, 61 lk
  • Vladimir Krõmov "Dollarite maalt. Reisumärkmeid Ameerikast". LUB, nr 32, Tartu 1928, 64 lk
  • E. T. A. Hoffmann, "Preili de Scuderi. Jutustus Louis XIV ajast" (saksa keelest). LUB nr 71, Tartu 1929, 64 lk
  • Vladimir Krõmov, "Harakiri maalt" (raamatu "Samuraide maalt" järg). LUB nr 55, Tartu 1929, 64 lk
  • Vladimir Krõmov, "Linn-sfinks. Reisumärkmeid Londonist". LUB nr 65, Tartu 1929, 64 lk
  • Georg Ebers, "Vaarao tütar" (saksa keelest). Sari Looduse kuldraamat, nr 41, Loodus, Tartu 1934, 272 lk; 2. trükk: kirjastus Orto, Toronto 1972, 298 lk
  • Nikolai Gogol, "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged" I (romaan; ka tõlkija järelsõna). EKSi tõlkeseeria Maailmakirjandus. EKS, Tartu 1937, 326 lk
  • Hella Wuolijoki, "Niskamäe leib" (näidend, "Niskamäe naiste" II osa). Eesti Haridusliit, Tallinn 1939, 110 lk

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Kruusi andmetel teenis Albert Kivika vanem vend Jaan Punaarmees diviisikomissarina ja suri aastal 1921 Ukrainas[3].

Albert Kivikas oli kaks korda abielus. Esimesest abielust Gertrud Niggoliga (1901 – 22. jaanuaril 1934) olid tal pojad Tiit (uppus 28. märtsil 1936 kaheksa-aastasena[4]) ja Peep (jäi 14. septembril 1967 Lundis rongi alla[5]). Teisest abielust Anna Varikuga sündisid pojad Tõivelemb, Uldenagu ja Ihameel.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Kronoloogiline koondnimekiri Albert Kivika teostest (sulgudes on esitatud esmatrüki koht ja aeg).

  • "Ohverdet konn" (Tartu 1919) – lühijuttude kogumik, koos Erni Hiirega
  • "Lendavad sead" (Tartu 1919) – lühijutud
  • "Sookaelad" (Tartu 1919) – viis novelli
  • "Mina" (Tartu 1920) – lühijutud
  • "Verimust" (Tartu 1920) – novellid ja lühijutud
  • "Maha lüüriline šokolaad!" (Tartu 1920) – kirjanduslik manifest
  • "Jüripäev" (Tartu 1921) – romaan
  • "Nõuandja" (Tartu 1921) – lastejutt
  • "Lumimemm" (Tartu 1921) – lastejutt
  • "Verine väits" (Berliin 1922) – novell
  • "Ristimine tulega" (Berliin 1923) – romaan
  • "Jaanipäev" (Tartu 1924) – romaan
  • "Mihklipäev" (Tallinn 1924) – romaan
  • "Murrang" (Tallinn 1925) – romaan, "Jüripäeva" ümber töötatud väljaanne
  • "Miniatüürid" (Tartu 1926) – lühijutud
  • "Süütu" (Tartu 1927) – novell
  • "Punane ja valge" (Tartu 1927) – novellid
  • "Vekslivõltsija" (Tartu 1931) – romaan
  • "Nimed marmortahvlil" (Tartu 1936) – romaan
  • "Nimed marmortahvlil" (Tallinn 1939) – draama kolmes vaatuses, koos August Annistiga
  • "Karuskose" (Tallinn 1943) – romaan
  • "Nimed marmortahvlil II" (Vadstena 1948) – romaan
  • "See on see maa" (Lund 1950) – poeem
  • "Nimed marmortahvlil III" (Lund 1951) – romaan
  • "Nimed marmortahvlil IV" (Lund 1954) – romaan
  • "Tulililled" (Lund 1957) – lühijutud
  • "Kodukäija" (Lund 1963) – romaan

Käsikirjad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Landesvääri veri" (1939) – draama, koos August Annistiga

Tõlked võõrkeeltesse

[muuda | muuda lähteteksti]
  • (pseudonüümiga M. Karus) "Madaveres nāve" (novellid läti keeles, sisaldab ka: Jakob Mändmets, "Sacirsta laiva: stāsts"). Letas mazā biblioteka nr 6, Rīga, 1933, 38 lk
  • "Lápvirágok: elbeszélések" ("Sookaelad", ungari keeles). Tõlkinud Elemer Virány. Gyoma 1933, 143 lk
  • "Am Moor: zwei Novellen" (novellid saksa keeles: "Hochwasser" = "Suurvee ajal"; "Am Moor" = "Üle soo"). Tõlkinud Friedrich Schwarz, eessõna: Ants Oras. Tartu 1936, 72 lk
  • "Nimet marmoritaulussa" ("Nimed marmortahvlil" soome keeles). Tõlkinud Kerttu Mustonen. Porvoo, Helsingi 1944, 344 lk; 2. trükk: Söderström, Helsinki 2002

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Tallinna kirjanikud asutasid oma ühingu. Rahvaleht, 21. aprill 1939, nr 93, lk 3.
  2. ↑ Kruus, Oskar. Kas Albert Kivikas rajas eesti kirjanduses uusrealismi?. Keel ja Kirjandus, september 1999, nr 9, lk 622–633
  3. ↑ Oskar Kruus. Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde. Eesti Raamat, Tallinn, 1983, lk 162
  4. ↑ Uppus A. Kivikase poeg. Rahvaleht, 30. märts 1936, nr 38, lk 3.
  5. ↑ Tiit Lääne, Enn Hallik. Pakku punakatku eest. Meritsi maailma läinud eestlaste lood V. Tallinn 2016 (lk 21)

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Urgart, Oskar. Uusrealismi algupäevilt. Mõningaid momente Albert Kivika loomingust. – Põhjakaar (koguteos), Tartu 1931, lk 137–147.
  • Kivikas, Albert. Kiri pojale (maailmavaatelistest otsingutest). – Kirjanikult lugejale. Koguteos kahekümnelt autorilt. Lund : Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1952. Lk 39–45.
  • Salu, Herbert. Albert Kivikas (lühimonograafia). Lund : Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971. 64 lk
  • Salu, Herbert. Posthobustel Jõhvist Rooma. Esseid kirjandusest. Lund 1974. Lk 79–119. ("Esimene harjutustöö Tartu ülikooli seminaris" – kuidas Kivikas uuris Severjanini mõju Visnapuule).
  • Salu, Herbert. Must lagi on meie toal. Esseid kirjandusest. Lund 1980. Lk 68–76 ("Albert Kivikas uusrealismi algatajana") ja lk 132–136 ("Noor Albert Kivikas Berliinis").
  • Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, 1. raamat. Tallinn: Eesti Raamat, 1981. Lk 416–428 (käsitluse autorid Ülo Tonts ja Endel Sõgel), bibliograafia lk 442–443.
  • Kruus, Rein. Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast (Erni Hiire ja Kivika koostööst ajavahemikus 1917–20). – Looming, 1985, nr 3, lk 403–413.
  • Haug, Toomas. Albert Kivikas ja "Kodukäija". – Välismaise eesti kirjanduse konverents Tallinnas 28. ja 29. nov. 1988. a., I osa. Tallinn : Eesti Kultuurifond, 1989. Lk 74–82.
  • Erelt, Pekka. Pool sajandit ühest toimumata jäänud esietendusest (draama "Landesvääri veri" ärakeelamisest Estonia teatris). – TMK, 1991, nr 3, lk 75–80.
  • Tõive Kivikas oma isast. – Keel ja Kirjandus, nr 11, 1993, lk 684–685.
  • Kalda, Maie. Kivikas hakkab peale ja lööb pihta. – Looming, 1998, nr 1, lk 103–110; Mis mees ta on? Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2000, lk 230–249.
  • Kruus, Oskar. Kas Albert Kivikas rajas eesti kirjanduses uusrealismi?. – Keel ja Kirjandus, 1999, nr 9, lk 622–633; Tinatähtedega taevas. Tallinn : Virgela, 2000. Lk 147–165.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Albert_Kivikas&oldid=6687855"